Klubis alustas tööd uus naistreener Lisett Pavelson
Eelmise aasta aprillis töötasime välja eraldi naiste jalgpalli arengustrateegia 2019-2025, mille üheks eesmärgiks on klubisse tuua juurde naistreenereid ja kasvatada õrnema soo harrastajate arv kuni 250 liikmeni. Teine eesmärk on kaasata treeningutesse ka vabatahtlikud abitreenerid, nooremad koolineiud nende kõrval. Tänaseks on Marie ja Laura Pau kõrvale kerkinud uus särav tegija Lisett Pavelson. Tere tulemast!
Naiste jalgpalli arengusse on suunatud järjest rohkem energiat, sügisel tutvustasime kogukonnale Laura Paud. Kuidas Sina sattusid FC Elvasse?
Sattusin FC Elvasse väga huvitavat teed pidi. Olen aastaid teinud sporti ja läbi aegade on erinevad treeneritöö mõtted koguaeg peast läbi käinud. Gümnaasiumi ajal sai ka tehtud treeneripaberite esimene osa, kuid spetsialiseeruda kusagile ei osanud, sest olen terve elu erinevaid spordialasid teinud ja ennast arendanud mitmetel aladel. Nüüd on sellevõrra aga pilt selgem. Treeneritööga aga alustasin aastal 2018, kui olin gümnaasiumi lõpuklassis kutsuti mind JK Tallinna Kalevi alla lasteaia treeninguid läbi viima. Alguses oli väga harjumatu, kuid mida päev edasi, seda rohkem hakkasin enda tööd nautima ja lapsi kõrvalt teadlikumalt jälgima ja seeläbi ka treenima. Suve saabudes sai mulle aga selgeks, et laste treenimine jäi mulle ainult aastaseks tööks kuna elu tõi mind Tartusse psühholoogiat õppima. Peale paari kuud kolimist ja uude eluetappi sisse elamist, võttis minuga ühendust FC Elva tegevjuht Marek Naaris. Saime kokku ning meie paljud vaated klappisid koheselt ning ta pakkus mulle treeneritööga jätkata ja ka muid huvitavaid projekte, millest olin alguses ausalt öeldes pahviks löödud. Treeneritööd olin aga koheselt valmis vastu võtma, Nüüdseks tunnen, et olen õiges kohas ja loodan enda panuse anda FC Elvasse sama palju tagasi, kui FC Elva annab mulle. Plaane on erinevaid ja eks aeg näitab palju neist ellu viia, kuid tean et FC Elva kogukond aitab mul neid kindlasti läbi aastate realiseerida ja annab võimaluse ka ise meeletult arenenda.
projekte, millest olin alguses ausalt öeldes pahviks löödud. Treeneritööd olin aga koheselt valmis vastu võtma. Nüüdseks tunnen, et olen õiges kohas ja loodan enda panuse anda FC Elvasse sama palju tagasi, kui FC Elva annab mulle. Plaane on erinevaid ja eks aeg näitab palju neist ellu viia jõuab, kuid tean et FC Elva kogukond aitab mul neid kindlasti läbi aastate realiseerida ja annab võimaluse ka ise meeletult arenenda.Teame, et Sinu haridustee on seotud psühholoogiaga, kas sa näed selles tulevikus rolli ka sportlaste abistamisel. Kas see võiks olla sinu nišš tulevikuks?
Praegu on veel väga raske öelda, kuid see on mul tõesti mõttes olnud. Spordipsühholoogia on Eestis väga uus ala ning vajab veel kõvasti aega arenemiseks ja kasutuse leidmiseks. Hädavajalik oleks see aga paljudele sportlastele kindlasti. Paljud treenerid ei pööra piisavalt tähelepanu sportlase vaimsele tervisele, mis on üks väga oluline komponent sportlase ideaalse soorituse saavutamiseks. Selleks, et sportlane areneks, tuleb teda ka mentaalselt toetada, et ära hoida läbipõlemist, ületreenimist ja paljusid muid sportlastele tuntud probleeme. Spordipsühholoogi kutset saab omandama hakata alles peale magistrit, mis on minu jaoks alles nelja aasta pärast, seega võtan endale aga aega, et langetada õige otsus. Siiski aga pakuvad mulle sportlaste sooritused ja psüühika suurt huvi, samuti ka individuaalse ja meeskonna töö olemus ning selle efektiivsus erinevates olukordades. Praegugi olen otsustanud ennast teadmistel laiendada just spordipsühholoogia valdkonnast ja võtan ka lisaaineid kehalise kasvatuse ja spordi valdkonnast.
Teatavasti treenid hetkel Annikoru rühmasid, millega vabastasime rohkem aega naiste jalgpalli peamisele treenerile Deniss Samoilovile. Kuidas on lapsed Sind vastu võtnud ja esimesed muljed koostööst nendega?
Lapsed on mind väga hästi vastu võtnud. Kui varasemalt piirduski mu kogemused just lasteaialaste treenimisele, siis 1-4. klassi noored oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Seega oli mul ka lasteaialastega väga kerge alustada kuna olen seda juba pikemalt praktiseerinud, kuidas igale harjutusele mängulisemalt kui muidu läheneda. Koolilastega on aga teistmoodi, nendega tuleb rääkida teisiti ja osata ka motiveerida, samuti tuleb ka teha nii öelda „kuivemaid“ harjutusi kui ainult mängimine. Nii aga nagu ka lasteaialaste puhul, ei tohi ka neil trenn liiga tuimaks ja igavaks muutuda, tuleb leida kuldne kesktee.